Põllumajandustootmine on tänapäeval üles ehitatud enamasti selliselt, et ilma sünteetiliste pestitsiidide ehk taimekaitsevahenditeta ei saada hakkama. Põhjuseks monokultuuride kasvatamine, suured põllud, viljavahelduse printsiipide mittejärgimine jpm. Keemiline tõrje võimaldab saada suuremaid saake, kuid taimekaitsevahendite kasutamisel on ka tõsised varjuküljed – keskkonnakahjustused ja terviseriskid.

Taimekaitsevahendid, millega võideldakse saaki ohustavate kahjustajate vastu, jagunevad üldjoontes järgmiselt:

• herbitsiidid ehk umbrohutõrjevahendid
• fungitsiidid ehk seenhaiguste tõrjevahendid
• insektitsiidid ehk putukatõrjevahendid

Kui aastane taimekaitsevahendite kogus ulatub Euroopas ligi 200 000 tonnini, siis erinevaid toimeaineid on siin kasutusel umbes 1200.

Igal aastal korraldatakse seiret, et kontrollida, kas toidus sisalduvate taimekaitsevahendite jääkide kogus vastab kehtestatud piirmääradele. Proove võetakse üle Euroopa Liidu nii kohalikust kui imporditud toidust (kokku u 70 000 proovi) ja seda tehakse erinevates kohtades – poed, hulgilaod, tööstused, talud jne.

Palju erinevaid ohtlikke jääke

Euroopa Liidus tervikuna sisaldab umbes pool võetud proovidest taimekaitsevahendite jääke. Norme ületavate proovide osa on suhteliselt väike, kuid järjest enam valmistab muret mitme erineva taimekaitsevahendi samaaegne esinemine. Piirmäärad on tavaliselt kehtestatud ühe toimeaine esinemist arvesse võttes. Seda, kuidas konkreetsed ained omavahel kokku puutudes käituvad, on vähe uuritud. Mõningatel juhtudel võib esineda nn kokteiliefekt, kus kahe aine toime on kordi (või isegi sadu kordi) suurem kui nende toime eraldi võttes.

Mitme jäägiga proovide hulgas paistavad tavaliselt silma tsitruselised ja viinamarjad, aga ka õunad, aprikoosid, nektariinid, spinat, kurk, lillkapsas jne. 2006. aastal leiti Euroopa Liidus rekordiline kogus pestitsiidide jääke mustast piprast (29 jääki). 2007. aastal oli kõige rohkem erinevaid jääke pirnis (22), seejuures ületas kaheksa taimekaitsevahendi jäägi sisaldus maksimaalset lubatud piirnormi. 2008. aastal leiti 26 jäägiga viinamari (vt joonist).

Eestis on leitud nt üheksa erineva pestitsiidi jäägiga mandariine (päritolumaa LAV), seitsme jäägiga maasikaid (Poola), neli korda piirnormi ületavat Hispaania brokkolit, kuus korda piirnormi ületavat riisi jne.

Analüüsitud importkaubast sisaldab pestitsiidijääke 70%. Eestimaine toit on aga oluliselt puhtam taimekaitsevahendite jääkidest – neid on leitud (normi piires) kuni 18% proovidest. Eestis analüüsitud mahetoit on olnud alati puhas taimekaitsevahendite jääkidest.

Tähtis on teada, et suurt osa kasutusel olevatest toimeainetest seire käigus tegelikult ei määratagi. Parimatel juhtudel määratakse umbes 600 toimeainet, Eestis on otsitavate toimeainete arv 300. Seega – mida ei otsita, seda ei saa ka leida.

Kemikaalide mõju keeruline uurida

Kemikaalide mõju inimesele on väga keeruline uurida, sest välistada tuleb kõik muud mõjud (keskkond, geneetika). Katsed laboriloomadega on näidanud negatiivseid mõjusid. Näiteks leiti, et pikaajaline väikesekoguseline pestitsiidijääkide sisaldus tarbitavas söödas tekitas rottidel rasvumist.

Toidus peituvad taimekaitsevahendite jäägid ohustavad teistes enam lapsi, eakaid, lapseootel naisi ning erinevate terviseprobleemidega inimesi. Laboritingimustes on tuvastatud erinevate põllumajanduskemikaalide kahjustav mõju inimese rakkudele ning meessuguhormoonidele. Näiteks umbrohutõrjevahendi glüfosaat (sisaldub Roundup’i koostises) puhul ilmnes kahjustav mõju juba alates väga väikestest kogustest. Kui varem arvati, et laialdaselt kasutatav Roundup on juba põllul kiiresti lagunev ja seetõttu inimeseni ei jõua, siis värskemad tulemused näitavad, et Roundupi koostises olevate ainete laguprodukte on leitud inimeste verest (sh ka nabanöörist võetud vereproovidest, mis tähendab, et see läbib kergesti platsentabarjääri).

Toidus peituvate erinevate taimekaitsevahendite jääkide maksimaalne arv ühes proovis Euroopa Liidus (EFSA andmetel).

Mahepõllumajanduses on sünteetiliste taimekaitsevahendite kasutamine keelatud. Taimekahjustajate levikut tõkestatakse eelkõige ennetavate meetmetega – vastupidavamad sordid, õige külvikorra valik ning kahjustajate looduslike vaenlaste soodustamine. Vajadusel kasutatakse looduslikke taimekaitsevahendeid. Nii toimides jääb ümbritsev keskkond puhtaks ning ei pea muretsema toidus esinevate ja inimese tervisele ohtlike kemikaalijääkide pärast.

Allikas: Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus, Eesti Maaülikooli Mahekeskus