Katrin Noorkõiv 

Hiljuti “Maamajanduses” ilmunud artiklis arutles Maaülikooli teadlane Marko Kass teemal, et mida küll peale hakata veiste igavese nn metaaniprobleemiga – kas aitaks asja kontrolli alla saada “lehmapeerumaks” või tuleks leida veistele sööt, millega gaase vähem tekiks. MTÜ Liivimaa Lihaveis juhataja Katrin Noorkõiv leiab, et mahedatel rohumaadel kosuvate veiste süüdistamine keskkonnasaastamises on vildakas ja lühinägelik.

Veised, keda karjatatakse rohumaadel, ei saa kuidagi osaleda ulatuslikus kasvuhoonegaaside  tootmise protsessis. Vastupidi, rohumaadel kasvanud maheveised tagavad näiteks süsihappegaasi sidumise mulda, mis on vajalik selleks, et mulla viljakus säiliks ning selles kasvaksid taimed. Juba 2005. aastal Suurbritannia Mulla Ühingu tellimusel läbi viidud uuring näitas, et rohumaa suudab siduda 670 kilo süsinikku ühe hektari kohta. See tähendab, et kogu Suurbritannia lihaveise- ning pool piimakarjakasvatusest tulevast metaanist tasakaalustatakse ainuüksi rohumaadel karjatamisega. Kuna rohusööjad mäletsejad loomad aitavad vähendada kasvuhoonegaase läbi süsiniku mulda sidumise, on nad muutumas kõige keskkonnasõbralikumaks lihaliigiks inimese toidulaual.

Loe edasi: www.pollumajandus.ee; 12.09.2016