Sageli küsitakse, kuidas mahetootmine õigupoolest käib? See erineb suuresti tavapärasest mineraalväetistel ja keemilistel taimekaitsevahenditel baseeruvast tootmisviisist.

Esiteks: Mahetalunikul on väga väike hulk võimalusi taimede kasvu ajal kasvuprotsessi jõuliselt mõjutada. Kui mittemahe põllumees saab vajadusel lisada mineraalväetisi ja keemilisi taimekaitsevahendeid ka kasvuaegselt ning tulemus on kiiresti näha, siis mahedalt kasvatades on need võimalused väga piiratud. Umbrohutõrjeks maheköögiviljanduses on olemas vaid üksikud kallid ja spetsiifilised masinad. Nende puudumise või mitterahuldava töö tulemuse korral on ainus võimalus käsitsitöö.

Teiseks: Mahetootja peab planeerima oma tegevust ja kultuuride valikut aastaid ette. Vältimatult vajalik on sobiv kultuuride järjestus. Kasvatatakse vahekultuure, mis seovad toitaineid ning maasse viies rikastavad mulda. See on looduslik ringlus, kus ühel aastal kasvatatud kultuur on looduslikuks väetiseks järgmise aasta köögiviljale. Väetis ei ole siinkohal hirmutav väljend: tegelikult on tegu taimele vajalike toitainete kogumiga. Nii nagu kasvav inimorganism vajab toitu, nii ka taim. Erinevus on selles, et tavatootjad kasutavad lisaks orgaanilistele väetistele ka mineraalseid. Mahetootjad ajavad läbi looduslike vahenditega, kurnamata seejuures maad ega tahtmata midagi panustamata võtta saaki ja kasumit.

Kolmandaks: Tarbija jaoks ohutu toit ning aus, kontrollitud ahel põllumullast ja taimest kuni poeletini jõudmiseni on mahetootmise lahutamatu osa. Selleks on välja töötatud hulk seadusi, protseduurireegleid ja töötab arvukalt ametnikke. Nad kontrollivad põlde, võtavad kasvavatest taimedest analüüse, veenduvad selles, et tootmisprotsessis peetakse kinni nõuetest ning transportides midagi mittemaheda kaubaga segamini ei lähe. Mahetootja on justkui Hunt Kriimsilm üheksa ameti oskusega, kes hooajal koristab, kummikud jalas, saaki ja mahekontrolli õue peale saabudes tormab kontorisse vajalikke pabereid otsima.