Sündmused
Foto: www.gmfreeme.org |
Uuringu tulemused näitavad, et glüfosaati ja/või glüfosaadi laguprodukti AMPAt sisaldas 45% uuritud muldadest. AMPA esinemine ja sisaldused olid kõrgemad võrreldes glüfosaadiga, maksimaalne kontsentratsioon oli mõlema puhul väga kõrge – 2 mg/kg mulla kohta. Mulla puhul pole piirmäära kehtestatud, kuid joogivees on lubatud maksimaalselt 0,1 µg/l. „Glüfosaat ja AMPA on väga püsivad, kui need on seotud mullaosakestega. Keskkonna saastumise risk suureneb tuuleerosiooni või väljauhtumise teel,“ selgitab uuringu kaasautor prof. Violette Geissen Wageningeni ülikoolist. „Kui glüfosaati kasutatakse aladel, kus on tugev tuuleerosioon, võivad inimesed nende ainetega ka otseselt kokku puutuda. Kuna glüfosaat kinnitub pisikeste osakeste külge, võivad inimesed või loomad seda kergesti sisse hingata.“
Lisaks tuulele võib glüfosaat või AMPA koos mullaosakestega jõuda ka pinnavette. 2012. aastal analüüsiti 75 000 pinnaveeproovi üle kogu Euroopa. Glüfosaati leiti 30% proovidest, maksimaalsed kontsentratsioonid ulatusid üle 300 µg/l. AMPAt leiti 50% analüüsitud 57 000 proovist, maksimaalne sisaldus ületas kohati 200 µg/l. 2013. aastal 18 Euroopa riigi 180 inimeselt võetud uriiniproovides leiti glüfosaati 44% juhtudest. Violette Geissen: „See viib järelduseni, et Euroopa Komisjon peab nii kiiresti kui võimalik kehtestama glüfosaadi/AMPA piirmäärad ka mullas ja pinnavees. Nende ainetega kokkupuutel on potentsiaalselt negatiivne mõju mulla- ja vee-elustikule ning inimestele väga mitmetahuline. Arvestades glüfosaadijääkide laialdast levikut Euroopa muldades, pole glüfosaadi kasutusloa pikendamine mõistlik.“